Kui sa oled jõudnud punkti oma elus, et juba mitu ööd oled end magama nutnud, siis midagi peab vist valesti olema? Või ongi see täiesti tavaline nähtus, kui oled 24 aastane.. Juhtub kellelgi veel selliseid hetki olema? Või olengi selles paadis täiesti üksi? Igatahes mõtlesin, et mida saab teha sellises olukorras. No ma ei tea, kas oled kuulnud sellist lauset, et jagatud mure on pool mure. Äkki hoopis kaks mure?
Ei, kaua see ei kesta, sest tegin otsuse. Tegin otsuse, et hakkan kirjutama ausalt ja otse ja isegi mitte varikontolt (ausalt, see oli mul mõttes ja tegin isegi selle konto valmis ka), sest ehk on ka teisi minu suguseid haledaid 24 aastaseid, kes nutavad õhtuti end magama ja ehk leiame koos sellele lahenduse, eduloo ja kirsi tordile, et järgmine nädal, kuu või aasta või isegi kahe aasta möödudes leiame end kohas, kus oleme alati olla tahtnud, saavutanud selle, mis on olnud me südamesoov ja nutame ainult puhtast õnnetundest, armastusest ja tänulikkusest.
Nüüd tuleb see lõik, kus räägin "veidi" endast, enda eelnevast elust ja mis mind sellele emotsionaalsele piirile on viinud. Mu kogemused ja arvamused ei pruugi kattuda kõigi või üldse mitte kellegi maailmavaadetega, aga see mind ei heiduta. Ma lihtsalt ei viitsi kuskil loori all enam roomata ja teha head nägu, vaid tunnen, et pean selle loori endale keebiks siduma ja rusika õhku tõstma (nähes välja nagu armetu superman), sest äkki saan koos endaga ka päästa kellegi teise hinge, kes uitab teadmatuses.
Tegelikult nüüd algab lõik minust: Olen 24 aastane tütarlaps, kes tunneb, et maailm hakkab mu ümber kokku varisema. Mäletan, et kui ikka 10 aastat noorem olin, siis 24 aastastel tundus küll kõik paigas olevat. Lausa nii korras, et tahtsin ise koguaeg täiskasvanud olla ja ei jõudnud ootada, mil 18 saan, kooli lõpetan, tööle lähen, oma raha teenin, sest ema ei andnud ju kunagi piisavalt palju taskuraha, tahtsin ise oma arveid maskta, sest need arved ei saa ometigi nii kallid olla, saan reisimas käia, osta ise endale riideid ja kõiki erinevaid snäkke, teha juhiload ja saada ka oma auto (tankimisest ja kütusehindadest polnud õrna aimugi).. appi see list tegelikult läheb veel edasi. Aga see selleks. Eks tuli ka see 18 lupsti kohale, ei pannud tähelegi kui kiiresti see tegelikult juhtus. Lõpetasin gümnaasiumi läbi kivide ja kändude (eks sel teemal ka kunagi pikemalt) ja tegelikult peale allkirja kirjutamist kuskile vajalikule kooli dokumendile ma juba lendasin Inglismaale. Ehk mõni siin ka mäletab mu kunagist blogi, kuidas minust sai lapsehoidja ühendkuningriigis? Oh aegu ammuseid. Ausalt öeldes selline spontaanne minek oli mu elu parimaid otsuseid (ka sellest pikemalt tuleb juttu). Elasin kokku 4 aastat UK-s ja kui nii mõnigi teab, siis olen nüüdseks tagasi kodumaal. Kas see tagasitulek oli mu õnn või õnnetus? Ma ei taha endale isegi anda võimalust, et see õnnetus on. Seega jääb vastuseks, et õnneks olen ma tagasi, sest ilmselt siis sa ka neid ridu ei loeks. Nüüd siis olen olnud pea aastake Eestis tagasi. Ja karbuhhhhh... kogu maailm on hetkel dejavu mu meeltes. Jälle need piirangud, koroona, bla, bla, bla. Aju on juba ülekoormatud sellest ja siis hakkan vaikselt meenutama, mida tegin aasta aega tagasi. No olgem ausad need telefoni galerii flashbackid ka ikka võimendavad sed kõike.
Mida ma siis tegin aasta aega tagasi?
Esiteks elasin ma Inglismaal, kolisin uute rendituppa (kõige madalama üüriga ja kõige pisem tuba selle 4a jooksul), tegin seal kerge remondi ja tellisin isegi narivoodi sinna, et mul oleks seal rohkem ruumi. Ehk kunagi jagan ka pilti sellest - lapselik, aga ülivinge oli. Teiseks mul oli täiega äge töökoht, mille teenisin välja ikka pikkade tööpäevadega, pisaratega, stressiga ja iga muu raske emotsiooniga, mida võid tööl kogeda. Sattusin täiesti juhuslikult tööle ühte Marriotti hotelli administraatoriks, mul ei olnud eelnevat kogemust ega mingit aimugi - kõigest meeletu töötahe ja suur naeratus (see vist aitas kõige rohkem). Eks ma ikka nägin vaeva ka selle algusega.. mäletan, et teisel päeval nutsin suitsunurgas, et mille kuradiga ma nüüd hakkama sain ja et kuidas ma kõik selle süsteemi ära õpin. No ja siis keegi tuli suitsetama sinna ja kauaks ma sinna ulguma jääda ei saanud. Pühkisin pisarad, tõusin püsti ja läksin sisse tagasi, et selle uue ametikohaga rinda pista ja hakkama saada. Paar kuud hiljem olin Front Office Star (parim kuu tööline vms) ja selle tiitli sain ma ka veel ja 10 kuud hiljem pakuti mulle samas hotellis hoopis täiesti uut ametit: Sales & Events Co-ordinator. Ma olin nagu täiesti uskumatult saavutanud midagi, mille üle oli mu perel hea meel ja kõige tähtsam: MA SAIN SELLEGA ISE HAKKAMA!
Kahjuks kauaks mulle seda ametiposti polnud, sest paar kuud hiljem pandi meie hotell koroonamõjutuste tõttu kinni, algul küll lootusega, et see on mööduv ja kõik varsti taastub. Juba sel ajal tundsin, et miski on väga mäda kogu selle viirusega - viimane päev kontoris jäi kah mu viimaseks päevaks selles armsas hotellis. Algul tegime kodukontorit, aga peagi kadus ka selle mõte ja siis tulid teated, et riik hakkab maksma meile toetust ja töötajad jäävad furlough staatusesse. Siis hakkasid mu uues odavas elamises tekkima konfliktid kaaselanikega ja kõik viis olukorrani, kus pakkisingi asjad ja keset koroonakolde tippaega lendasin ära koju.
Aasta aega tagasi hakkasin ronima oma karjääriredelil, kus oli nii palju arenguruumi, palk oli lõpuks nii hea, et sain hakata raha kõrvale panema, isegi elamiskulud oli nii madalad, et ei pidanud sellepärast elu elamata jätma.. tundsin end nii kindlana tuleviku suhtes, tundsin, et siit saab kõik aina paremaks minna. Olin nagu just õide puhanud kirsipuu. Ma nüüd ei tea, kas see ülemaailmne viirus tuli kui paduvihm, mis mu õied puruks peksis või kuum põuaaeg, mis kuivatas kõik mu oksad. Nii ma siin siis kirjutan ja meenutan ja kurdan nagu loodushävingu üle elanud puu. Kas need õhtused pisarad kastsid mu kuivanud juuri, et saaksin uuesti õitseda? Või hoopis uputavad mu ülekastetud juured sootuks mädaks?
Kui kuidagi oled end siiamaani sundinud juba lugema, siis saad ka teada, et see postitus ei ole appikarje, sest kõik on läbi, vaid see postitus on algus. See on algus mu enesearengule. Hakkan praktiseerima edukate inimeste (noh need miljokad, keda terve youtube täis) elumuutvaid harjumusi, võtteid, toitumist, elustiili jne. Kirjutan üles kõik märgatavad ja reaalsed muutused, jagan oma teadmisi, materjali (video linke, pilte raamatutest, artikleid jms) Oled oodatud seda kõike koos minuga kaasa tegema, jagama reaalset tagasisidet kommentaarides, pakkuda välja uusi ideid jne. Olen ausalt avatud kõigele, mis võib mind sellest august jälle välja tõmmata. Järgmiseks korraks võite välja võtta pliiatsid ja pastakad, sest siis vast olen kokku pannud juba mingi huvitava kava. Võib-olla ei ole kah, ma olen ju kõigest 24 aastane inimlaps, kellel äkki tekib tahtmine veel halada. Igatahes, kui kellelgi on juba pakkuda välja elumuutvaid hommiku harjumusi, siis jätke kommentaar - loen huviga!
PS. Kallis sõber/tuttav/lähedane,
minuga on kõik korras. Olen inimene, kogen emotsioone, avastan ja õpin veel kõike.
Aitäh,
Karina-Louisa Puht
Kommentaarid
Postita kommentaar